23. juuni
Sõitsime välja jaanilaupäeva varahommikul, laev väljus kell 8. Enne korjasime peale Tõnni ja tema varustuse, teised tulid otse sadamasse...
Kes meil reisul olid? Veronn, Riina, Veronts, Tõnn, Taavi ja mina olime esimene sats. Teises vaatuses liitus Aet ning Riina ja Taavi lahkusid.
Sõit Huuhkajavuorile toimus viperusteta, ainus ebameeldivus oli terve tee autot kastev vihm. Tõnn ja Veronts hääletasid läbi vihmasaju ning jõudsid kohale vist vähem kui tund peale meie saabumist. Kalju alla jõudes leidsime eest Kaljuronimisklubi rahva kahe autoga. Neid oli kokku üle kümne näo, kõvematest ronijatest puudusid vist ainult Potjomkini vennad. Kuna vihma tibutas, otsustasime aega veeta laagri püstitamisega..
Kui vihmasadu veidi järgi andis läksime kaljut katsuma ja esimesi köisi üles sättima. Paras aeg meie varustus kokku lugeda:
Köied: 100m staatiline 60m dünaamiline 50m dünaamiline 35m staatiline 15m dünaamiline 12m staatiline 5m staatiline huh... | Muu kraam: shellid - 5?! karabiinid - 10+ ekspressid - 14? slingid - 2 pikka, 6 keskmist, 1 lühike kiivrid - 4 "trad gear" - camp nuts 6&7, camp hex nr. 6 lisaks kaks abalakovi seljakotti ja üks vana vaip toit 1436 krooni eest |
Huuhkajavuori kalju oli kena abrasiivne jämedakristalliline graniit, millesse uuristusid praod ja praokesed. Rajad umbes 10-15m kõrgused, positiivse kaldega. Radade raskusaste ulatus 5a - 7a, lisaks mõned projektid.
Esimeste ronimiste ajal tekkis soov ka pilti teha, kuid ootamatult selgus, et minu tore väike digikaamera Canon PowerShot A620 on otsad andnud. Täpsemalt mitte kaamera vaid tema objektiiv, mis oli keskasendisse kinni kiilunud ja enam elumärki ei andnud. Kaamera saatusest kirjutaks lähemalt mõnes teises postituses... Igatahes läks mul tuju suht nulli ja ronimistuju sealhulgas. Kuigi parata polnud midagi ja meil oli ka teine fotokas kaasas, vajutas see edasisele siiski kahjuks oma pitseri. Loll lugu. Tundub, et Olhava ei salli enda pildistamist, sest ka eelmisel aastal läks enamus pilte kaotsi, seda siis filmi tobeda kaotamise pärast.
Rajad olid Huuhkajal enamasti polditud, Veronts tegi seal oma esimese lead´i, milleks oli üks 5a rada. Ei mäletagi enam täpselt, mis radu seal ise ronisin, üks oli miski 6a+, mis alguses tundus maru imelik, kuid väikese nuputamise ja jämmimisega (et vältida tülikat layback sektsiooni) õnnestus asi paari katse järel toproopida. Altjulguse soovi nagu ei tekkinudki.. Korra ronisin üht 6b-d, mille lõpposas jälle kena nuputamiskoht, aga miskipärast ma peale üht proovi sinna rajale enam ei sattunudki, nii jäi see tegemata. Parim osa oli aga üks vahva rada, 6c hindeks, mille toporoobil suutsin alistada kolmandal katsel, Esimene katse läks ühe kukkumisega raja teises pooles, teine läks päris aia taha ja kolmas õnnestus. Järgmisel korral ronisin seda juba soojenduseks :)
Pühapäeval käisime Tallinnlaste jälgedes Havukalliol, mis asub Lahti lähedal. Sääl oli radasid kõvasti rohkem ja ronimist kah. Sai alistatud miskeid 6- ja vist 6 kat radasid, lisaks proovisime üht 6m kõrgust 7a rada, mis oli ühe poldiga ja rohkem nagu boulderprobleemi moodu asi. Raja esimesed 4,5 meetrid oli lihtne kergelt negatiivne ronimine, ülejäänud 1,5 meetrit aga oli see 7a, mis koosnes kahest umbes kolme näppu mahutavast ja vastavalt umbes 0,5cm ja 1cm laiusest peaaegu vertikaalsest praokesest, läbi millede tuli end vinnata raja lõppu suurde sloperisse. Ei tulnd välja midagi ei mul, Taavil ega Tõnnil, Tallinnlastel niisamuti. Rohkem katsetamist ja õige kehaasendi otsimist viinuks ehk sihile, aga meil oli muudki teha.
Huuhkajal oli ka tore järv ja selle ääres künka otsas ka laavu, aga sinna puhus järvelt kogu aeg tuul sisse ja ta ei olnud ka väga hubane. Telkisime hoopis metsa vahel, süüa tegime priimustega, millega oli ka natuke jamamist nagu ikka. Nimelt keeldus minu Shmell priimus peale üht ägedat avariiventiili põlengut rõhku sisse võtmast. Mõtlesin, et ju kõrbes tihend ära ja kakkusin asja õhtupimeduses lahti. Ei saanudki tihendit uurida, kuna see kukkus hopsti samblasse ja kadus ära. Terve järgmine päev oli täis nuputamist, millest saaks uue tihendi lõigata. Ainsad kummiga seotud asjad, mis meil kaasas olid olid ronimissussid ja vahepeal käis mõte läbi nende tallaservast tihend lõigata. Lõikasin hoopis nahkkinda servast, aga see ei mõiganud ühti. Tundus et ventiili vedru on ka natuke kokku vajunud, nii sai sedagi pikemaks venitatud. Lõpuks hakkas mulle näppu üks harilik pliiats, mille kustutuskummist sai lõigatud ideaalne tihend, mis kestis isegi kaks toidukorda enne kui bensiini ja kuumuse mõjul laiali pudises. Teades, et Olhaval saab ka lõkkel süüa teha, ma sellega enam edasi ei jännanud.
Olhava - kaljud, järv, laavu, lõke ja paar sääsepoissi. Riina ja Taavi laevale ära visatud ja Aet samast üles korjatud, liikus meie seltskond esmaspäeva õhtul Olhava poole. Kohale jõudsime umbes kell 0000 ja tudile kusagil kahe paiku. Kauane üleval passimine ja kaua magamine saigi meis sel korral omaseks. Eelmise aasta varajastest ärkamistest polnud sel korral haisugi.
Esimesel ronimispäeval lajatasime köied esimesse sektorisse. Rajad Kimpen ulkonema 6- ja sellest vasakul olev kant, mis pidada toporaamatu järgi ka 6- olema said kenasti tehtud. Esimene neist kena pisikese karniisikesega rada, mille kruks seisnes enda üle karniisikese upitamises. Teisel oli üks naljakas kombinatsioon mis hõlmas tasakaaluharjutust nimega "samm tundmatusse" - laudaukse tüüpi sirutus kandil lootusega mitte üle serva kiikuda.
Teine päev (oli vist) leidis meid sektorist 3. Rajad Kaari, Torpedo ja Hylly. Torpedo 6+ soojenduseks oli päris tore, väikese tagasilöögina lendas seinalt minema üks väike ja tegelikult tähtsusetu nukk ja mina koos sellega. Üldiselt päris lahe krimper-kramper, mis ülemises otsas ühines miski kena praoga. Kaari 6- pakkus pinget ühe kolmnurkse kivilahmaka ületamisel (kaotasin väikese näpu nahast oma pool ruutcm ja pidin end teipima, et mitte seina punaseks värvida. Lõpposas pakub rohkem pinget parempoolse kivisamba otsa ronimine ja sealt hõõrdumise peal mööda selga üles ronimine.
Õhtul viskasime köie korraks ka neljandasse sektorisse, rajad Ukkosenjohdatin ja Josse, mõlemad 6- Soome süsteemis (6a fr) on toredad pikad kitsad praod millele lisandub hulgaliselt nukke seinal nii kätele kui jalgadele.
1 kommentaari:
Mõned pildid
http://volli.webmedia.ee/2006_06_finland/
Postita kommentaar