Reede, oktoober 20, 2006

Elust enesest

Verdon Rope testing

France. Verdon. Belay ledge with a lot of air around it. Two youths from Cumbria / Yorkshire have just abseilled onto this ledge. They start sorting the ropes out; both are tied into the ends of a 9mm. One lad thoughtfully clips himself in to the bolts and continues sorting gear out. Looks up: his mate has gone! "Oh shit!" as he sees the coils whipping off the edge. Massive lo-o-o-ong strain on the rope as too many yorkshire puds and beer come to rest. Half an hour later, his mate arrives back at the ledge after falling and prussiking 150 ft on his shoe-laces. He dusts himself down, and asks whose lead it is.

Clip or Die!

An apocryphal tale. Llanberis Slate. Rainbow Slab. Probably Raped by Affection (E7). Rumour has it that a young upstart called Johnny (I think you know who I mean), attempted the second ascent of this route on sight. The first 70ft are effectively unprotected and then you get a single bolt and the technical crux, and so to the top. Johnny nears the bolt, but lacks Redhead's reach, and is unable to clip it. In desperation, he calls for a load of slack from his belayer and, with a quickdraw clipped into the rope, jumps for the bolt. He slams the krab home and immediately weights the rope. Thus, the first dyno-clip was born.[1]
[1] Why didn't he ask for a rescue rope like most of us would? Gads!


Andy Kirkpatrick'u varaaidast

Pulling a flake the size of a door of the crux of Lost in America on El Cap while laybacking up it in the dark. All gear ripped out for 100 feet until a 8mm machine nut finally held. If the ancient nut had sheared Andy would have slammed into a corner and died. “I pulled back on and reclimbed to the scar, climbed it using multiple bird-beaks, then lowered off a tied-off knifeblade. It was time for bed.”

Ripping out the aforementioned knife blade the following day while jumaring back up to complete the pitch, falling three feet onto a taped down sky hook, which somehow held. After the knife blade had fallen out, jumaring an 8mm rope for 30 metres while hanging from the hook was a real turning point. “If that slipped off I knew nothing else would hold. But the funny thing is that I was just beyond worry. I was just thinking of anagrams of Dick Turnbull the whole way up.”

Neljapäev, juuli 06, 2006

kaljuronimise oskussõnastik

Mis see siis on? Kaljuronimise oskussõnastik - kas meil pole juba süsteemid paigas näiteks raamatus "Matkaspordi käsiraamat" jms? Aga minu meelest ei ole ja seepärast otsustasin seda täiendada endapoolsete lisadega. Asi edeneb aeglaselt, aga esimesed n+1 kirjet on juba olemas! Ah, eks ma peamiselt enda lõbuks seda teen... et ise targemaks saada..

A

abseiling - sama mis rappelling ehk köit mööda laskumine kasutades kas oma keha (dülfer, sportlik laskumine jms.) või mõnda abivahendit (karabiin, shell/ATC, reverso, Gri-Gri vms.) On mingil määral levinud ka iseseisva ettevõtmisena, st. laskutakse laskumise enda pärast.

aid climbing - ronimisviis, mille puhul toetutakse kunstlikele julgestuspunktidele (hook´id, kaljunaelad, stopperid jms.)Kategooriad A0 kuni A6, alates A2-st ka + poolkategooriad nt. A3+. A6 - ronija kukkumisel lendab välja ka julgestusankur ja kogu tiim põkkub maapinnaga. Teadaolevalt pole sihukest rada veel läbitud. Vaata näiteks Wyoming Sheep Ranch A5+, esimene selle kategooria rada El Cap´il FA Rob Slater ja John Barbella 1984. a.

anchor - julgestusankur, belay a... soovitavalt vähemalt kolmest kindelpunktist koosnev tasakaalustatud süsteem, mis on loodud kasutades looduslikke, ajutisi või alalisi (poldid) julgestuspunkte

C

Cordelette - 5 meetrisest tugevast materjalist (perlon või spectra) 5,5mm jämedune nöör, mis on aasaks kokku seotud ja mida kasutatkse julgestusjaamade kiireks passiivseks tasakaalustamiseks. Aas klikitakse jaama elementidesse, tasakaalustatakse eeldatava tõmbe suunas ja sõlmitakse juhi- või haheksasõlmega ühtseks julgestusaasaks, kuhu klikitakse jaamakarabiin. Lisaks on ta heaks abivahendiks päästesituatsioonides või hädalaskumistel (saab juppideks lõigata ja laskumisjaamadesse jätta). Vaata ka punkti Webolette

F

Flash - raja läbimine esimesel katsel ilma ühegi kukkumiseta kuid kasutades kõike võimalikku informatsiooni, mida raja kohta on võimalik hankida. Vaata ka on-sight, red-, pink-, green-, free- ja headpoint.

Free point - raja läbimine ülaltjulgestusega peale korduvaid katseid.

G

Green point - raja läbimine esimesel katsel ülaltjulgestusega kasutades eelnevat informatsiooni raja kohta.

Gritstone - Suurbritannias levinud kõva jämedateraline liivakivi, millel ronimise iseloomulikeks tunnusteks on vaid traditsiooniliste julgestusvahendite kasutamine, hõõrdumise peal ronimine, kõrge riskiaste ja kehv ilm. Kasutatakse kaheosalist raskuskategooriat, mille esimene pool näitab raja riskiastet (mis tuleneb julgestusest või pigem selle puudumisest, kukkumise ohtlikkusest ja sellest, kui hirmus on raja läbimine esimesel korral) ja teine pool raja tehnilist keerukust. Raskeim rada on hetkel Requiem E11 7a (läbija Dave MacLeod aprillis 2006), mida kirjeldatakse kui 8c+ ronimist 12+ meetrit ülalpool viimast kehva julgestuspunkti. Kuulsaimad tegijad on Johnny Dawes, Jerry Moffat, Seb Grieve, John Dunne, Steve McClure, Leo Houlding, Neil Gresham, Robin Barker ja teised.

H

Head-point - kasutusel peamiselt Suurbritannias ja Šotimaal, tähendab raja läbimist traditsioonilise julgestusega koos eelneva harjutamisega ülaltjulgestuses. Elu liiga varajase ohtuseadmise vältimiseks tingimata vajalik.

Hangdogging - raja kohta informatsiooni kogumine laskumisel ja raja uurimine julgestuses rippudes.

O

Offwidth - kõige kardetum, vihatum, pöörasem ja "naljakam" praotüüp ronimises. Laiuselt jääb rusika (fist crack) ja kitsa kamina (squeeze chimney) vahele. Rusikaga enam jämmida ei saa ja ise sisse ei mahu - mida siis teha? Offwidth´i tehnikad on arvatavasti kõige ebaloomulikumad ja mitte-ise-pähekargavamad kogu praoronimise juures. Laias laastus jagunevad nad kaheks - leavittation (vt. märksõna) ja traditsiooniline offwidth-tehnika.

On-Sight - raja läbimine vaid selle info najal, mis on kogutud visuaalsel vaatlusel, st. on sight. Kellegi ronimise jälgimine ja muu info kogumine välistavad on-sight´i võimaluse. Raskeimad on-sight´itud sportrajad on siiani olnud 8c kategoorias, tegijateks Yuji Hirayama (White Zombie, Baltzola koobas Hispaanias 2004), Tomás Mrázek (Pata Negra, Rodellar Hispaania 2005), Patxi Usobiaga (Gaua, Lezain (Goñi valley, Navarra - Hispaania) 2005) ja Ramon Julian Puigblanque (Suma O, Cuenca Hispaania 2006, Iron Man r2, Rodellar Hispaania 2006)

P

Pink Point - madalam tase kui redpoint, raja läbimine peale korduvaid katseid ja spetsiaalselt, mitte eelnevatel katsetel paigaldatud, julgestusvahendite abil. Nimetus hakkab vaikselt käibelt kaduma, kuna radade raskusaste on jõudnud sinnamaale, kus ekspresside paigaldamine ronimise ajal muutub tehniliselt ülikeeruliseks.

R

Rack/racking - julgestusvahendite kogum, mida kasutatkse konkreetses ronimissituatsioonis, st. marsruudil. Koostatakse vastavalt vajadusele ja rajatüübile, erinevates ronimispiirkondades on välja kujunenud on standardrack'id, mille abil saab läbida valdava enamuse antud piirkonna radadest. Racking - süsteem, kuidas julgestusvahendid ja muu kolu on ronimisvöö varustusaasadele ja lisaslingidele paigutatud. Eeldatavalt peaks kõik asjad olema kergelt kättesaadavad ja efektiivselt organiseeritud. Suuremad ühikud nagu frendid, hexid, tricamid ja muud taolised on enamasti oma karabiiniga, stopperid on vastavalt suurusele paarile karabiinile kogutud.

Redpoint - raja läbimine altjulgestuses peale korduvaid katseid. Mõiste (rotpunkt) võttis 70'ndatel esimesena kasutusele ronija Kurt Albert saksamaal Frankenjura piirkonnas, tähistades punase värvilaiguga radasid, mille ta oli ilma köit koormamata ära roninud. Tema idee puhtast läbimisest levis ja oli üheks edasiviivaks jõuks vabaronimise arengus.

RP - olid pikka aega maailma väikseimad stopperid. Suurusi saab mõõta millimeetritega ja erinevalt tavalistest stopperitest ja nut´idest on nende kaabel pressitud metallipuru sisse, millest koosneb RP pea. Nimi tuleneb nende esimese valmistaja austraallase Rowland Pauligk´i initsiaalidest, kes hakkas neid valmistama oma kodus garaazhis.

RURP - Realized Ultimate Reality Piton. Kõige väiksem tööstuslikult toodetav kaljunael. Umbes postmargi suurune ja mõeldud kõige kitsamate pragude jaoks abironimises. Kannab keharaskust kuid sellest edasi on asi enam kui kahtlane. Brittide gritstone maailmas omab tähtsust kui viimane abi enne vabalangemist. Vaata ka RP.

S

SLCD - spring loaded camming device

T

Three-cam, TCU - three-camming-unit kolme labaga SLCD, veidi kergem ja kitsam kui nelja labaga variandid; sobilik kasutada kitsastes taskutes ja kergelt väljapoole laienevates pragudes, kuna on seal 4CU-dest stabiilsem.

Tri-cam - ekstsentrilise kujuga klemm, mida saab tööle rakendada nii aktiivses kui passiivses asendis. Ühel pool on tal kaks kergelt kumerduvat rööbast, teises küljes tömp teravik. Aktiivses asendis jookseb lint rööbaste vahelt läbi (kinnituspolt seespool) ning tricam kiilub selja ja ninaga kinni seda tugevamalt, mida rohkem lindist sikutada. Passiivses asendis kiilutakse tricam prakku ja lindi kinnituspolt jääb väljapoole. Sobib kasutamiseks nii vertikaalsetes pragudes, kus nina jaoks on olemas mingi kerge lohk või ebatasasus ning erinevates taskutes ja loomulikult pragudes.

W

Webolette - kasutatakse samal otstarbel mis cordelette, aga on valmistatud lindist. Lindi kaks otsa on õmmeldud aasaks, need ja lindi keskosa klikitakse jaama elementidesse, tasakaalustatakse ja tehakse sõlm peale, et moodustuks üks suur aas.

Olhavast tagasi

Jõudsime 2. juuni öösel lõpuks Soomest tagasi, peale kümmet päeva päikest, vihma, ronimist ja sääski. Mis siis Soomes põnevat juhtus?

23. juuni

Sõitsime välja jaanilaupäeva varahommikul, laev väljus kell 8. Enne korjasime peale Tõnni ja tema varustuse, teised tulid otse sadamasse...

Kes meil reisul olid? Veronn, Riina, Veronts, Tõnn, Taavi ja mina olime esimene sats. Teises vaatuses liitus Aet ning Riina ja Taavi lahkusid.

Sõit Huuhkajavuorile toimus viperusteta, ainus ebameeldivus oli terve tee autot kastev vihm. Tõnn ja Veronts hääletasid läbi vihmasaju ning jõudsid kohale vist vähem kui tund peale meie saabumist. Kalju alla jõudes leidsime eest Kaljuronimisklubi rahva kahe autoga. Neid oli kokku üle kümne näo, kõvematest ronijatest puudusid vist ainult Potjomkini vennad. Kuna vihma tibutas, otsustasime aega veeta laagri püstitamisega..

Kui vihmasadu veidi järgi andis läksime kaljut katsuma ja esimesi köisi üles sättima. Paras aeg meie varustus kokku lugeda:




Köied:
100m staatiline
60m dünaamiline
50m dünaamiline
35m staatiline
15m dünaamiline
12m staatiline
5m staatiline
huh...

Muu kraam:
shellid - 5?!
karabiinid - 10+
ekspressid - 14?
slingid - 2 pikka, 6 keskmist, 1 lühike
kiivrid - 4
"trad gear" - camp nuts 6&7, camp hex nr. 6
lisaks kaks abalakovi seljakotti ja üks vana vaip
toit 1436 krooni eest

Huuhkajavuori kalju oli kena abrasiivne jämedakristalliline graniit, millesse uuristusid praod ja praokesed. Rajad umbes 10-15m kõrgused, positiivse kaldega. Radade raskusaste ulatus 5a - 7a, lisaks mõned projektid.
Esimeste ronimiste ajal tekkis soov ka pilti teha, kuid ootamatult selgus, et minu tore väike digikaamera Canon PowerShot A620 on otsad andnud. Täpsemalt mitte kaamera vaid tema objektiiv, mis oli keskasendisse kinni kiilunud ja enam elumärki ei andnud. Kaamera saatusest kirjutaks lähemalt mõnes teises postituses... Igatahes läks mul tuju suht nulli ja ronimistuju sealhulgas. Kuigi parata polnud midagi ja meil oli ka teine fotokas kaasas, vajutas see edasisele siiski kahjuks oma pitseri. Loll lugu. Tundub, et Olhava ei salli enda pildistamist, sest ka eelmisel aastal läks enamus pilte kaotsi, seda siis filmi tobeda kaotamise pärast.

Rajad olid Huuhkajal enamasti polditud, Veronts tegi seal oma esimese lead´i, milleks oli üks 5a rada. Ei mäletagi enam täpselt, mis radu seal ise ronisin, üks oli miski 6a+, mis alguses tundus maru imelik, kuid väikese nuputamise ja jämmimisega (et vältida tülikat layback sektsiooni) õnnestus asi paari katse järel toproopida. Altjulguse soovi nagu ei tekkinudki.. Korra ronisin üht 6b-d, mille lõpposas jälle kena nuputamiskoht, aga miskipärast ma peale üht proovi sinna rajale enam ei sattunudki, nii jäi see tegemata. Parim osa oli aga üks vahva rada, 6c hindeks, mille toporoobil suutsin alistada kolmandal katsel, Esimene katse läks ühe kukkumisega raja teises pooles, teine läks päris aia taha ja kolmas õnnestus. Järgmisel korral ronisin seda juba soojenduseks :)

Pühapäeval käisime Tallinnlaste jälgedes Havukalliol, mis asub Lahti lähedal. Sääl oli radasid kõvasti rohkem ja ronimist kah. Sai alistatud miskeid 6- ja vist 6 kat radasid, lisaks proovisime üht 6m kõrgust 7a rada, mis oli ühe poldiga ja rohkem nagu boulderprobleemi moodu asi. Raja esimesed 4,5 meetrid oli lihtne kergelt negatiivne ronimine, ülejäänud 1,5 meetrit aga oli see 7a, mis koosnes kahest umbes kolme näppu mahutavast ja vastavalt umbes 0,5cm ja 1cm laiusest peaaegu vertikaalsest praokesest, läbi millede tuli end vinnata raja lõppu suurde sloperisse. Ei tulnd välja midagi ei mul, Taavil ega Tõnnil, Tallinnlastel niisamuti. Rohkem katsetamist ja õige kehaasendi otsimist viinuks ehk sihile, aga meil oli muudki teha.

Huuhkajal oli ka tore järv ja selle ääres künka otsas ka laavu, aga sinna puhus järvelt kogu aeg tuul sisse ja ta ei olnud ka väga hubane. Telkisime hoopis metsa vahel, süüa tegime priimustega, millega oli ka natuke jamamist nagu ikka. Nimelt keeldus minu Shmell priimus peale üht ägedat avariiventiili põlengut rõhku sisse võtmast. Mõtlesin, et ju kõrbes tihend ära ja kakkusin asja õhtupimeduses lahti. Ei saanudki tihendit uurida, kuna see kukkus hopsti samblasse ja kadus ära. Terve järgmine päev oli täis nuputamist, millest saaks uue tihendi lõigata. Ainsad kummiga seotud asjad, mis meil kaasas olid olid ronimissussid ja vahepeal käis mõte läbi nende tallaservast tihend lõigata. Lõikasin hoopis nahkkinda servast, aga see ei mõiganud ühti. Tundus et ventiili vedru on ka natuke kokku vajunud, nii sai sedagi pikemaks venitatud. Lõpuks hakkas mulle näppu üks harilik pliiats, mille kustutuskummist sai lõigatud ideaalne tihend, mis kestis isegi kaks toidukorda enne kui bensiini ja kuumuse mõjul laiali pudises. Teades, et Olhaval saab ka lõkkel süüa teha, ma sellega enam edasi ei jännanud.

Olhava - kaljud, järv, laavu, lõke ja paar sääsepoissi. Riina ja Taavi laevale ära visatud ja Aet samast üles korjatud, liikus meie seltskond esmaspäeva õhtul Olhava poole. Kohale jõudsime umbes kell 0000 ja tudile kusagil kahe paiku. Kauane üleval passimine ja kaua magamine saigi meis sel korral omaseks. Eelmise aasta varajastest ärkamistest polnud sel korral haisugi.

Esimesel ronimispäeval lajatasime köied esimesse sektorisse. Rajad Kimpen ulkonema 6- ja sellest vasakul olev kant, mis pidada toporaamatu järgi ka 6- olema said kenasti tehtud. Esimene neist kena pisikese karniisikesega rada, mille kruks seisnes enda üle karniisikese upitamises. Teisel oli üks naljakas kombinatsioon mis hõlmas tasakaaluharjutust nimega "samm tundmatusse" - laudaukse tüüpi sirutus kandil lootusega mitte üle serva kiikuda.

Teine päev (oli vist) leidis meid sektorist 3. Rajad Kaari, Torpedo ja Hylly. Torpedo 6+ soojenduseks oli päris tore, väikese tagasilöögina lendas seinalt minema üks väike ja tegelikult tähtsusetu nukk ja mina koos sellega. Üldiselt päris lahe krimper-kramper, mis ülemises otsas ühines miski kena praoga. Kaari 6- pakkus pinget ühe kolmnurkse kivilahmaka ületamisel (kaotasin väikese näpu nahast oma pool ruutcm ja pidin end teipima, et mitte seina punaseks värvida. Lõpposas pakub rohkem pinget parempoolse kivisamba otsa ronimine ja sealt hõõrdumise peal mööda selga üles ronimine.
Õhtul viskasime köie korraks ka neljandasse sektorisse, rajad Ukkosenjohdatin ja Josse, mõlemad 6- Soome süsteemis (6a fr) on toredad pikad kitsad praod millele lisandub hulgaliselt nukke seinal nii kätele kui jalgadele.

Esmaspäev, mai 01, 2006

Esimene kevadekuulutaja

Esimene post läheb ikka aiataha, seepärast pikalt punnitama ei hakka. Proovin ühte pilti ka: mina ronimas, Aet julgestamas, rajaks miski 6a+
Kahjuks ei soovi see pilt siia ilmuda... ei saagi aru, milles asi..

Ohoo! Ilmus hoopis üks teine pilt, aga selle aadressi pidin ise sisse toksima. Veronn ronimas Tartus Lõunakeskuses päeva paar peale Krimmist tagasitulekut

Laupäev, aprill 01, 2006

Pildid




Kerged pildialbumid on üleval ka lehel Fotki pildiserveris

Videod

Siia posti katsun koondada oma videolingid, kui ma muidugi leian netis koha, kus neid videoid hoida...

Jääronimine Rannamõisas 2006.a kevadtalv (2:03 ja 12,7MB avi)
Lõpeb küll natuke poolikult ära, aga palju ma sama materjali ikka kordan.. niikuinii venis juba pikale :) Filmitud digifotokaga Canon PowerShot A620, järeltöötlus VirtualDubis ning monteerimine ja töötlus Adobe Premiere´s. Kaadrisse on jäänud Veronn, Eva ja veel mõned noored ronijad, kelle nimesid kahjuks ei tea.


Tantsiv koll (0:25 ja 2,7MB mov)
Katsetasin täna natuke kiiret muusikarütmis montaazhi ja filmisin selletarvis Rootsist toodud puust kolli. Musaks Gloria Jones´i Tainted Love... Pikkust praegu videol 25 sekundit..




Crash test dummie (0:02 ja 0,3MB mov)
Testmehike virtuaalmaailmas - kerge näidisvideo kollasest kuubikmehest, pakuks et siiani minu kõige asjalikum humanoidi animatsioon, kahjuks väga lühike :)